Kunagi ammu, kui ma töötasin müügiesindajana, oli kogu aeg kiire. Ülemused nõudsid tulemusi, mul endal olid kodus väikesed lapsed. Töö ja eraelu ühildamine oli keeruline, sest tööaega kui sellist määratletud ei olnud. Ma pidin klientide jaoks olema kättesaadav 24/7. Ja olin ka. Tänu sellele minu klientuur ka pidevalt kasvas, müüginumbrid suurenesid ja mis seal salata, sissetulekud olid ka piisavalt suured.
Kuid kõige selle juures hakkasin saatma kirju välja kiiresti ja ei kontrollinud enne saatmist kõike üle. Juhtus olukordi, kus kõik päeva jooksul välja saadetud kirjad sisaldasid vigu või eksimusi. Ikka ja jälle pidin vabandama ja endale tuhka pähe raputama. Üks kord kohtusin ühe kliendiga, kes tundis muret, kas mul on ikka kõik korras. Ise arvasin, et on küll, kuid tema ei uskunud. Minu pärimise peale, et kust ta seda võtab, vastas ta: “Sa kirjutad viimasel ajal oma nime kirjade alla vigadega või väikese tähega. Kui sa isegi OMA nime ei austa, siis ei austa sa ka klienti.” See pani mõtlema. Tõesti:
TEISTE AUSTAMINE ALGAB ISEENDA AUSTAMISEST.
Sellest peale ma kontrollin alati, et vähemalt enda ja kliendi nime kirjutaksin õigesti. Kui on muid vigu, siis neid saab alati klatitada. Aga austuse taastamine nii enda kui teiste suhtes võtab meeletult aega ja energiat.
