Heliseb telefon. „Mida sa õhtul teed?“
„Eee…“
Minus käivituvad kõiksugu kaitse- ja hirmureaktsioonid. Peast tormab läbi kümneid mõtteid. Mida ta tahab? Kuhu ma jälle minema pean? Mida ma jälle tegema pean? Mis on see asi, mida ma teha ei taha ja nüüd sunnitakse tegema? Jne jne. Tahtsin tänase õhtu veeta iseendaga, oma mõtetega, lihtsalt olla, nüüd lüüakse mul kõik sassi.
„Eee .. ma pean kalendrist vaatama,“ võites nii endale aega juurde, mida ma vastan.
Kas valetada ja öelda, et olen õhtul hõivatud? Või rääkida tõtt, et tahan olla omaette? Samas, kui inimene tahab hoopis pakkuda mulle seda, mida ma hea meelega teeksin? Aga äkki ta tahab, et ma jälle midagi tema heaks teeksin, samas ei ole tema minu heaks kunagi midagi teinud? Mõtted ja küsimused keerlevad peas Browni liikumises.
„Mul oli planeeritud siin üks tegevus, aga mida sa tahad?“ Olin vist liiga järsk. Mida sa tahad? Mida sa jälle tahad? Ta vist tunnetas seda …
Teisel pool toru on tunda pinge tõusu. „Aa, ma mõtlesin, et ehk saaksid mind aidata ja mulle asja X korda ajada.“
Oh, Jumal tänatud, et ma ütlesin, et mul on juba mingi tegevus ees. „Kahjuks jah, mul ei ole täna võimalik. Ehk leiad kellegi teise, kes sind aidata saab?“. Ja minu õhtu on päästetud.
Tuleb tuttav ette?
Miks me ei võiks pöörduda teise poole kohe oma palvega, et ka teine inimene end hästi tunneks, et tal ei tekiks ärevust ega hirmu? Kui helistaja oleks küsinud: „Mul on väike probleem, kas sa saaksid mind aidata?“, oleksin ma tema probleemi ära kuulanud ja ehk ma olekski tema probleemiga tegelenud selle asemel, et lebotada. Ehk oleks see ka mulle midagi pakkunud. Kuid nüüd jäi mul hinge vastik tunne, et omakasu eesmärgil valetasin talle ja ma ei saa kunagi kindel olla, et ma oma valega talle vahele ei jää.
Räägi asjast, alusta asjast, alusta lühikesest selgitamisest, miks sul on vaja teise kohta teada, mida ta õhtul teeb. See teeb kõigi elu paremaks.
